Kiigutamine hällis

Kiigutamine hällis

Meie esivanemad mõistsid intuitiivselt vajadust maailma, kuhu saabusime, piiride järkjärgulise, turvalise laienemise järele. Piiravate piiride õiget määratlust peeti väga oluliseks olenevalt lapse seisundist ja võimalustest. Lapsed püüavad oma loomuse tõttu samuti seda tasakaalu säilitada.

Tuletage meelde, kuidas muinasjutus “Kolm karu” tüdruk proovis peremeeste voodeid. Täiskasvanute magamiskohad tundusid talle liiga suured, ebamugavad. Ning tüdrukule sobis ainult väikseima karu voodi. Mugavuspiiride mõiste alusel tekib arusaam rahvalikus pedagoogikas eksisteerivast “servast”. See on joon, kus lõpeb kaitstus, kus tekivad ohud.

Sageli soovime rasketes psühholoogilistes oludes, kui meil napib elujõudu, sümboolselt “ahendada” meie piire: tõmbuda üksindusse, tõmmata tekk üle pea, pöörduda näoga seina poole, võtta looteasend.

Oluline on see, et nii rippvoodi kui ka kiikvoodi, hoolimata erinevustest konstruktsioonis, võimaldavad teostada kiigutamise protsessi.

Kiigutamisprotsessi abil aitame lapsel lõõgastuda ja muutuda rahulikuks, luues aistinguid, mis on talle tuttavad varasematest arenguperioodidest, kui ta oli täieliku häirimatuse ja kaitstuse seisundis.

Oluline on rõhutada, et kui me räägime hälli positiivsest rollist lapse loomulikus arengus, siis meie meelest on äiutamise/kiigutamise protsess lahutamatult seotud lapse eest hoolitseva täiskasvanu kujutisega. Ja muidugi sellega, mida noort last tavaliselt ümbritsevad: hällilaulud, armastuse, hoolitsuse ja tingimusteta vastuvõetavuse üldine õhkkond.

Traditsioonilises ühiskonnas, kus kogu eluga kaasnes töö, oli iga kätepaar oluline. Seetõttu oli mõttetu pikk kiikumine vaevalt vastuvõetav. Kuid näiteks emmata ja kiigutada juba täiskasvanud last hetkel, mil ta vajab lohutust ja toetust – seda pidasid meie vaaremad loomulikuks.

Mis puudutab kiikumise intensiivsust, siis meie arvates on see otseselt seotud armastuse ja terve mõistusega. Lõppude lõpuks on väga oluline valida kiigutamise rütm, millel on just teie mudilasele kasulik mõju. Ja siin on muidugi vaja kannatlikkust, jälgimist ja oskust märgata põhjuse-tagajärje seoseid.

Huvitav on see, et rahvakultuuris on “kiigutamise” protsess saatnud inimese elu pikka aega.

Mitmesugused kiiged on alati olnud laste ja noorte lemmikajaviide. Võib-olla seetõttu, et kiikumisest tulenevad aistingud seonduvad kehalisel ja assotsiatiivsel tasandil muretuse, hingerahu ja rõõmuga?

Veel suhteliselt hiljuti oli häll laste eest hoolitsemisel täielikult välja tõrjutud. Tänapäeval püüavad otsivad vanemad selle kasvatusvahendi juurde tagasi pöörduda, kuid see on pigem erand kui üldine suundumus.
Mida võib sellega seoses öelda meie, nüüdisaegsete inimeste kohta? Enamasti jäime kas kiigutamise kasulikest mõjudest täielikult ilma või siis oleme “äiutamata”, st meil jäid saamata ressursiaistingud, mis aitaksid meil olla tervemad, paremini kohanevad ümbritseva maailma tingimustega.